Viimase raamatuna lugesin läbi "Ma armastasin Kiskjat" Kuna raamatukogus on sellele väga pikad järjekorrad, siis ostsin endale raamatu. Algus oli natuke igavavõitu-veniv. Pille Hanni rääkis enda lapsepõlvest ja elu esimesest armastusest- kellest saigi hiljem tema teine abikaasa ja inimsööja. Naljakas on mõelda, kuidas inimesed nendest omal ajal arvasid- Et nad tükeldavadki päevast päeva laipu ja siis praevad, keedavad, soolavad neid sisse ja lasevad heal maitsta. Tegelikult oli see Andreas Hanni toonud koju ainult ühe tüki inimliha, mille oli lõiganud oma ohvri reie küljest ja seda siis kodus praadinud ja söönud. Ja see oli vaid üks kord. Aga inimeste fantaasia on piiritu- Juhtub :)
Vahepeal muutus raamat kohe nii põnevaks, et ei saanud käestki panna, ikka tahtsid teada mis nüüd edasi ja mis nüüd edasi. Lõpp hakkas jälle ära vajuma. Aga see raamat pani väga tõsiselt mõtlema selle üle, et missugune peaks olema see armastus, et mitte välja anda inimest, kes on valmis iga hetk nii Sind kui Sinu perekonda maha lööma? Kuidas üldse üks inimolend niimoodi kannatada suudab? Vahepeal tuli välja, et mees oli pervert, vägistaja, homo. Oli abielu ajal teistes suhetes jne. Ja kõike seda Pille kannatas-Mismoodi küll? See jääbki mulle vist mõistatuseks. Aga jah, armastus on imelik ja sellel on imelikud keerdkäigud. Kahjuks.
Igatahes soovitan seda kõigil lugeda, hea raamat on :)
